Töö- ja organisatsioonipsühholoogid aitavad pandeemiajärgset tööruumi kujundada

Eesti Töö- ja Organisatsioonipsühholoogide Liidu juhatuse liige tööpsühholoog Pia Pedanik tõlkis eesti keelde Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) avaldatud artikli “Industrial and organizational psychologists will help shape the post-pandemic workplace”. Pildil Pia kodukontor koroonaviiruse ajal.

Töö- ja organisatsioonipsühholoogid arutlevad väljakutsete üle, millega nemad ja nende kolleegid seisavad silmitsi aidates töökohti taasavada.

Koroonaviiruse pandeemia tõttu suletud olnud töökohtade taasavamise abistamisel on töö- ja organisatsioonipsühholoogidel on oluline roll kanda. Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA) küsis viielt töö- ja organisatsioonipsühholoogilt nende perspektiivi eesseisvate väljakutsete kohta neile endile ja kolleegidele, ning mis aspektides töö- ja organisatsioonipsühholoogidel on enim mõjuvõimu.

Ühendriikide töökohad alustavad järk-järgult igapäevast tööd, mis tähendab, et inimesed naasevad oma tööpostidele. Ameerika Ühendriikides on üle 35 miljoni tööta inimese, seega osad naasevad kontorisse hea meelega, rõõmustades oma töökoha säilitamise üle. Osad on aga vastumeelsed – ärevad terviseriskide, laste eest hoolitsemise või muude murede tõttu. Ning osad võivad arvata, et neil on õigus käituda nagu soovivad ja ei pea järgima tööruumides käitumisjuhiseid. Siiski on kõik inimesed haavatavad viirusele ja peavad töötama turvaliselt. 

Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur (The Occupational Safety and Health Administration) avaldas juhised (mitte ettekirjutused) pandeemiajärgse töökeskkonna kohta. „Parim viis ohu kontrolli all hoidmiseks on selle süstemaatiline eemalhoidmine töökohast, mitte töötajate peale lootmine, et nad vähendavad oma kokkupuudet viirusega“. Judith Heervagen, PhD, USA üldteenistuste administratsiooni ekspert sõnab: „Keskkond peab olema turvaline naasmiseks. See on kõige prioriteetsem küsimus“. 

Kaugtöö normaliseerimine

Ettevõtted on navigeerimas muutusterikkal maastikul, mis koosneb mitmetasandilistest riiklikest riskidest ja otsustest koos laialt varieeruva mõju ja ressurssidega. Paljud suured tehnoloogia-ettevõtted toetavad kaugtööd mitme kuu vältel, või lausa igavesti, nagu seda teeb San Franciscos asuv Twitter.

IBM on ettevõte, mille globaalsest tööjõust oli sel kevadel 95% kaugtööl, ning ettevõte planeerib tuua töötajad kontoritesse tagasi etappide kaupa. Töökeskkonnas on uued ettekirjutused koristamisele, töökohad on ümber tõstetud luues sotsiaalset distantsi töötajate vahel, rakendatakse liikuskorralduse meetmed liftides, tualettides ja sissepääsudes, korraldatakse vähem näost-näkku koosolekuid ning limiteeritakse taolistel koosolekutel osalejate arvu.

Töökeskkonnad hakkavad rakendama erinevaid lahendusi, mis võivad varieeruda seinast seina. „Osadel ettevõtetel on lihtsalt rohkem raha kui teistel“, märgib Sally Augustin, töökeskkonna disaini spetsialist.

Kristen Shockley, PhD, Georgia Ülikooli psühholoogiadotsent töö-eraelu tasakaalu alal, kogub andmeid teadustöö jaoks, mis uurib kaugtöötamist 450 inimese näol, kes varasemalt ei ole suurel määral kaugtööd praktiseerinud. Shockley, kelle uurimus keskendub töö ja perekonna ristumiskohale, prognoosib, et antud „ühiskonnaülene eksperiment“ normaliseerib kaugtöötamist uuel viisil. Sellest võib isegi saada tööriist värbamisprotsessile, kuna potentsiaalsed töötajad soovivad kaugtöö võimalust omada.

„See võib olla soovmõtlemine, kuid ma näen pisut rohkem mõistvat suhtumist selles olukorras, kui pereelu sekkub tööellu. Inimesed kipuvad oma pereelu varjama, kuid pandeemia ajal ei ole seda olnud võimalik teha. See on olnud nähtav ja ma usun, et see on hea. Juhid näevad, et inimestel esinevad perekondlikud probleemid, kuid sellegipoolest nad saavad oma tööga hakkama.“

Judith Heerwagen, PhD, kes on 10 aastat kaugtöötanud Seattle’st, näeb samuti pidevat kaugtöö rolli aktuaalsust. Ta märgib, et isegi kontorisse jõudmine on ka edaspidi riskantne, eriti juhul, kui töötajad kasutavad ühistransporti. Heerwagen näeb kaugtööd osana ettevõtte üldisest plaanist, mida ka tema tööandja, USA üldteenistuste administratsioon, juba praegu rakendab. See on võimalus anda töötajale rohkem kontrollitunnet oma tervise ja töö tulemuslikkuse üle. Mis siis juhtub, kui töötajad kogunevad kontorisse? Organisatsioonid peaksid mõtlema strateegiliselt, et optimeerida sotsiaalseid interaktsioone ja taoliste kohtumiste muid eesmärke.

„Milline peaks üks kontor olema? See on koht, kuhu inimesed naasevad ikka ja jälle. Me igatseme tööle minemise sotsiaalset dimensiooni. Inimeste koos olemisel on palju väikeseid osi, mis võivad olla palju olulisemad, kui me arvame“, märgib Heerwagen.

Paindlikuna püsimine

Alexander Alonso, PhD, Ühendriikide Personalijuhtimise Ühingu teadmusjuht arvab, et töö- ja organisatsioonipsühholoogide roll muutub lühiajaliselt olulisel määral, kuna segane aeg majanduses liigub talendirikka tööjõu palkamise keskkonna suunas. Alonso sõnul vajavad ja suudavad töö- ja organisatsioonipsühholoogid luua uusi tööriistu taolise talendi hindamiseks. Lisaks saavad nad aidata juhte kontorite disainimisel, produktiivsuse tõstmiseks tõenduspõhiste otsuste langetamisel, ja käitumisjuhiste seadmisel, mis on vajalikud töötajate turvaliseks naasmiseks poliitiliselt polariseerunud keskkonda. 

Näiteks, kaitsemaski kandmine tööl, „on sobilik tagada ruum ja võimalused inimestele, et nad ise leiaksid parima lahenduse, ja samuti on sobilik, kui otsesed juhid sekkuvad, aga hetkel, mil personaliosakond või juhtkond on protsessiga seotud, võib tekkida väga polariseeritud olukord,“ väidab Alonso, kes on uurinud töökeskkonna kultuuri. „Töötajate kohustus on käituda vastutustundlikult ja järgida teatud käitumisjuhiseid, kui me ei saa kõike kohustuslikuks muuta. Kui organisatsioon on paindlik, siis see paindlikkus annab palju head tahet juhiste järgimiseks juurde.“ 

Uuringud saavad pingutusi juhtida

Clair Reynolds Kueny, PhD,  Design With Science juhataja, usub, et tööandjate pingutuste nägemine töötajate tervise ja ohutuse eest hoolitsemisel rahustab töötajaid pisut. Küll aga on ta mures nende pingutuste ettekavatsematute tagajärgede pärast. Töötajate vabadus mööda kontorit liikuda võib olla piiratud. Nad võivad olla asetatud töökaaslastest nii kaugele, et personaalse ruumi vaatepunktist tundub see veider. Ka koosolekutel, mida peetakse püsti seistes, ei pruugi kõik osaleda soovida. Töötajad võivad nuriseda või tajuda kõrgenenud stressi. Pidev kontori koristamine võib muuta vajalikuks siledate pindade kasutamise tööruumides, kuid need ei tekita inimestes sooja ega mugavat tunnet. Juhid peaksid meeles pidama rikkalikke uuringuid teatud värvide, materjalide ja looduslike elementide kohta, nagu taimed ja päikesevalgus, mis rahustavad inimesi ja muudavad neid loomingulisemaks, sõnab Augustin. 

„Süsteem ei tohi olla nii koormav, et inimesed ei saa oma tööd teha. Nad ei tohi olla nii stressis, et ei suuda panustada majanduse taaselavdamisesse,“ väidab Augustin.

Loe inglisekeelset originaalartiklit siit:
 https://www.apa.org/members/content/post-pandemic-workplace?utm_source=facebook&utm_medium=social&utm_campaign=apa-news-pandemics&utm_content=post-covid-workplace&fbclid=IwAR2q4GD-A50yD5R_z3pcSSw0nA03bumwvbbvaoJuEnDxrT-w7ZyAlFiSqas